Taganka viimane rüütel

Moskvas maeti eile Taganka teatri looja Juri Ljubimov. 1917.aastal sündinud lavastaja oli töövormis veel sellelgi aastal. Tundsin teada isiklikult, vestlesime temaga Tallinna Linnavalitsuses aastaid tagasi (fotol). 2003.aastal oli maestro nagu alati energiline ning taotles oma sõprade, kunstiinimeste probleemi lahedamist Tallinna Vanalinnas. Nõukogude ajal oli tema uuenduslik teater pidavate skandaalide keskel, kuna tsensorid võtsid maha tema lavastusi. Asi lõppes sellega, et ta jäi Läände ja talt võeti võimude poolt nõukogude pass. Oma noore ungrarlannast abikaasa toel tegi ta muljetavaldavat karjääri ka Läänes. Hämmastav oli tema vitaalsus, sest ta tõesti töötas oma elu lõpuni ja sälitas täieliku mõtteselguse 97 aastasena. Vaadates tagasi, tahaks aga, et ei jääks kahetimõistetavusi. Tema teater oli väga uuenduslik ühiskonnas, kes äsja tuli stalinismist. Stalini ajal mängis Ljubimov ise edukalt Moskva lavadel esimesi armastajaid ning sai Stalini preemia. Siin aga nüüd selline tinglik teater, et nõukogude tsensorid läksid hulluks. Ei olnud Ljubimov mingi dissident, ta tahtis kunsti teha ja võitles selle eest. Tema lavastused meeldisid publikule, seetõttu toetasid teda märkamatult nii Moskva parteiboss Grišin, kui ka KGB ülem Andropov. Viimane oli Ljubimovile tänulik, sest tema lapsed tahtsid minna Ljubimovi teatrisse näitlejateks, aga Ljubimov keeldus. Igasugused tsensorid alati imestasid, et tema kirjad jõuavad alati Brežnevini. Eks Ljubimovil oli asutajaid nii Brežnevi pereliikmete kui ka abiliste seas. Ljubimovi probleemiks oli tema tähetest koosnev näitelejateansambel: Võssotski, Demidova, Gubenko, Filatov...Tugevad isiksused, kelle anne ei säranud mitte ainult teatris. Võssotski bardikuulsus võistles tema fantastiliste filmirollidega. Isa poolt juut oli Võssotski tõesti andekas igas mõttes. Ljubimovi käe all sai temast silmatorkav näitleja, kellel oli annet nii kangelasrollide kui karakterosatäitmiste peale. Ljubimovi läbisaamine temaga halvenes, kuna Võssotski oli narkootikumide küüsis, kuid tuleb arvata, edasine Ljubimovi saatus oli just seotud Võssotski üldrahvaliku ja skandaalse kuulsusega, milles ideoloogilised võimud süüdistasid just Ljubimovit. Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise algus tõi Moskvasse tagasi ka Ljubimovi. Jõuliselt haaras ta tagasi oma vana teatri. Presidendid riputasid talle kaela ordeneid ning alati olid kohustuslikud kaadrid, kuidas Putin Suure Isamaasõja veterani Ljubimovit Kremlis vastu võtab ja temaga kahekesi dialoogi peab. Ljubimov oli irooniline, ka võimude suhtes, aga tema sajand oli mitte võitlus võimudega, vaid võitlus oma teatri eest. Päris kindel kohe, ilma temata, tema kunstita poleks olnud sellist Võssotskit, keda me mäletame.