Paavstivalimise tulemus võis üllatav olla meediale, mitte asjatundjatele. Bergoglio oli Ratzingeri järel teine juba 2005.aastal. Tema isa on Torinost pärit itaallane, mistõttu tema Argentiina taust polnud kunagi takistuseks. Iseasi, et Bergoglio saamine ise Rooma kiriku hierarhia tippu on erakordne. Nimelt on ta jesuiit. Üldiselt jesuiidid mittemisjonärlikes riikides piiskoppideks ei saa. Bergoglio sai. Esimeseks mitte Euroopast pärit paavstiks. Kaval Argentiina itaallane on oma karjääri kavalt ülesehitanud. Siia kuulus nii teoloogiaõpingud Saksamaal, kui sebimine Rooma kuurias. Suitsukatteks tüüpiline Lõuna-Ameerika soga vaestest ning 100% populism: elamine üürikorteris, bussisõit tööle jne. Isegi Jeltsin harrastas sellist stiili, kuid teda ei jätkunud rohkem kui paariks kuuks. Pole kahtlust, et Bergoglio on inimene, kes tahtis, kes lausa trügis paavstitoolile. See on silmatorkav erinevus tema eelkäijatest. Tavaliselt on sellistel inimestel ka oma väga selge agenda. Paljud viitavad, et tal võib olla tugev side ameeriklastega. Samas pole ühe kopsuga Bergoglio noor, ta on väga vana. Kauaks teda jätkub? Ehk mõlkus see meeles Itaalia kardinalidel, kui nad talle oma hääle andsid.
