Täna on Francis Albert Sinatra surmaaastapäev. Surematu Sinatra, nii võiks hinnata lauljat, kelle hääl jääb igavesti helisema inimkonna südames.
Tema "My Way" on meie tee. Sinatra oli tõeline suurilma mees. Ta oli nii John Kennedy kui ka Ronald Reagani sõber. Aga ka Monaco vürstipaari Rainer III ja Grace`i sõber. See tundubki uskumatuna, kuna ta oli raske iseloomuga, äkiline, meeleoludes, kohti liiga lihtne. Kuid ta oli sarmikas. Sarm oli mitte ainult tema hääles, vaid ka tema isiksuses. Ta polnud filmitähe välimusega. Kaugel, kaugel sellest. Ja ometi see tavaelus ilmselt hinnangut pälviv kui liiga tagasihoidliku välimusega mees suutis alati võluda kõiki.
Ta oli andekas. Ei mäleta meelelahutusartisti, kes oleks ajanud mingit oma suurt äri. Sinatra oli kasiinode omanik Nevadas. Ilmselt kui ta poleks loobunud, siis oleks ta surres olnud miljardär. Aga pärast poja röövimist, pani meeleolude alluv Sinatra poe kinni. Ning pühendas end jälle ainult laulmisele. Ja lõpetas elu multimiljonärina.
Frank suutis jätta endast maha tütre Nancy, kelle hitid "Sugar Town" ja "These Boots Are Made for Walkin'" , olid tuttavad ka Eesti melomaanidele nõukogude ajal, kuna avaldati ühel välismaa muusikale pühendatud viniüülil. Kuigi tal on teisi lapsi , siis ikkagi Nancy oli see, kes tema ande päris. Ja tütar oli talle kõige suurem kaotus, sest üüratult andekana, realiseeris ta end oma ilmakuulsa isa varjus selgelt liialt vähe. Nancy Sinatra olulisus on alles tänapäeval õiget hindamist leidnud.
Frank Sinatra oli külvaja. Hea meel, et seda vilja saavad maitsta veel arvutul hulgal inimpõlvi.
