Reaalpoliitika ja kaksikmoraali mõiste ei ole maailma kontekstis midagi uut. Teema on muutumas aktuaalsemaks seoses EL-i hoiakuga autoritaarsete režiimide suhtes, kellest ühtede suhtes kehtivad
karmimad reeglid kui teistele. Praegusel hetkel ühtne standard puudub isegi Euroopa Liidus, seni lähtutakse puhtalt reaalpoliitikast. Kehtivad topeltstandardid - mis on ühele keelatud, on teisele lubatud. Moraalipoliitika rakendamine on selgelt puudulik – üksikute liikmesriikide huvid on näiteks tähtsamad kui Euroopa Liidu omad tervikuna ning suured liikmesriigid sisuliselt dikteerivad olukorda.
See on väga tähtis mõistmaks, kuidas peab käituma Eesti maailmapoliitikas. Sest poliitikas on reaalsuse tundmaõppimise asemel soovmõtlemisega tegelemine hukatuslik.
Viimasel ajal püütakse aga just Eesti kodanike lollitada, surudes neile peale, et justkui väikeriigil Eestil on mingi eriline missioon, mistõttu peame riigina käituma irriteerivalt, reaalsusi eirates, tuues endale kaasa niiviisi keerulisi majanduslike ja poliitilisi hädasid.
Ei maksa alahinnata, et muuhulgas on ka manipuleerimine rahvusvahelisel areenil tüüpiline, näiteks mõne riigi eesmärk võibolla mõni väikeriik olulise suurriigiga tülli ajada. Ideaalselt sobib selleks jutt väärtuspõhisest poliitikast. Nii võib juhtuda, et mõni väikeriik jääb oma väärtuspõhise
poliitika jutuga üksi, suisa isolatsiooni. Need, kes kavalalt väikeriigi lõksu ajasid, ajavad ju diktaatoriga ülikasuliku äri edasi ning naeravad pihku.
Samas peaks ka moraalipoliitika üleüldine printsiip olema, et tekitata kahju teisele riigile ja rahvale. Kindlasti tuleb arvestada seoses sellega ka riikide arengutasemega. Kui lugeda eesti pressi, siis selle vastu eksitakse eriti rängalt. Demokraatia edendamine Afganistanis pole näiteks erilisi tulemusi andnud. Läänelik demokraatia käib ikka käsikäes ühiskonna komplekse arenguga alates üleüldisest kirjaoskusest. Hüpped arenguetappe vahele jättes pole õnnestunud. Nõuda tuleks ikka eeskätt seal, kus on eeldusi, et demokraatia võiks õnnestuda. Ukraina ja Valgevene kindlasti kuuluvad siia ritta. Afganistan, Iraak ja Iraan aga mitte. Soov arendada demokraatiat Saudi Araabias võib ju olla siiras. Sama siirad oldi ka Lõuna-Aafrika arengute toetamisel apartheidist vabanemisel 90-aastate algul. Tänaseks räägime aga Lõuna-Aafrikast juba kui läbikukkunud riigist. Kes vastutab? Miks ei taha vastutada need, kes lõuna-aafriklastele halba nõu andsid, eeskätt ameeriklased? Ning miks nende tänased nõuanded Saudi Araabiale paremad on?
Võitlus korruptsiooni, inimõiguste eest on loogiline. Aga kui Amnesty Internationali juht räägib, et kaitsev jihaad on õigustatud, siis on selge, tänapäeva maailm ka inimõiguslaste tippesindajate näol on väärtuspõhisest poliitikast sama kaugel kui Päike Kuust. Ka Hitler jõudis võimule demokraatia abil. Demokraatia ja inimõigused ei ole imevahendid selleks, et ühiskonnad oleks edukad. Demokraatiat ja inimõigusi võib vabalt kasutada selleks, et rahvast ja riiki hävitada. Demokraatia ja inimõigused eeldavad vastutust, vastutust nii inimestelt, parteidelt kui ka rahvastelt. Täna jälgime Liibüa ja Egiptuse rahva vaevasid. Diktaatori võib kukutada, oluline on aga mis saab pärast seda. Ja ka Euroopa Liidul ja Eestil tuleb hakata sellele mõtlema enne, kui diktaator kukub.
