Kuu aega enne Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva tähistamist külastasin kolleegidega Paides asuvat muuseumi, Ajakeskust Wittenstein SA. Südasuvi ja uued teed. Need teed viisidki Vallitorni, ajamasina muuseumisse. Lootsin siit leida Maljuta Skuratovi, tsaar Boriss Godunovi äia ja tsaar Fjodor Godunovi vanaisa, ja ka Hermann Hesse esiisade kadunud rajad... Mida polnuid, seda polnud.
Seinal rippus hoopis Herbert George Wells. Käis suurkirjanik ju tõesti Jänedal oma armukese Moura paruness Budberg von Bönninghauseni juures. Oleks ta vaid teadnud, et Moura pole mitte ainult NKVD agent ja Maksim Gorki armuke, vaid ka tulevase Briti asepeaministri Nick Cleggi vanavanatädi!
Ajamasina idee ise oli huvitav. Siiski rohkem meeldis mulle väljaehitatud rõdu. Kahju, et keegi tornis kohvikut ei pea.
Kahju oli natuke ka balalaikat mängivast vürst Volkonskist. On ta ju meie ainuke, pea kõikide Romanovite tsarinnade lähisugulane, rääkimata et Rjurikovitš. Oleks võinud ka parema stsenaariumi talle kirjutada. Imelikult palju tühja tigedust oli tekstides, unistanud oleks aga Viimse reliikvia hiilgusest, Valton on ju veel elus. Aga et ikka valmis saadi ja edasi punnitatakse, selle eest aitäh.
Ärme kunagi unustame, et Maarjamaa olnud iseseisev ka varem aastast 1918. Me olime iseseisvad Püha Saksa Rooma Keiserriigi koosseisus pea neli sajandit. Sealt on Eesti pärit. Paidet kaitsnud sõjameeste nimed 1570 aastal räägivad enda eest, puha eestlased. Me oleme seotud Taani ja Rootsi kuningakojaga, Romanovite dünastiaga. Eesti jätkub hiilgust ja sädelust. Tooks selle keegi ometi välja. Nüüd võib öelda, et nägin Eesti südames kuningriiki tõusmas!
