Ega polegi aru saanud, miks peaks mingi teatrikese juhiks olema aastakümneid üks ja sama inimene. Kellele neid teatri-Stalineid vaja on?
Oleks ju normaalne, et teatrit juhib inimene, kellel on ette näidata kõrged kunstilised tulemused. Kus sa sellega, mõni hoiab kahe käega toolist kinni. Võetakse maha, siis äkki peab välismaale tööd otsima minema?
On häbiväärne, et juba kunsti mõttes ammu läbi põlenud Nüganen nühib linnateatri toolil edasi. Ega midagi teha ei ole, loominguline kriis võib saabuda ka geeniuste elus, kelleks Nüganeni taoline kindlasti pole.
Meenub tema film "Nimed marmortahvlil". Albert Kivikase särav romaan "Nimed marmortahvlil" oli see tähtteos, mida Eesti tulevased liidrid teki all, taskulambi valgel 50-ja 60-aastatel tudeerisid, see süstis nendesse tublidesse poistesse vabaduseideaale. Pärast Nüganeni filmi küsisid aga paljud: mille nimel elasid Kromanov, Aruoja ja Kiisk? Et raske raha eest ilmuks käpardlik, filmikunsti mõistes äbarik filmike, millega eesti filmikunstile tehti häbi? Eesti filmikunsti on ammu, ammu teisel tasemel, edukalt loob Andres Puustusmaa. Isegi Tarkovski on olnud meie tegijate õpetaja. Enesekriitika puudumine, filmihariduse puudumine, ainult sellega saab seletada seda läbikukkumist. Pole ime, et juba aastaid ei näita Nüganeni juhtimisel midagi ka linnateater.
Aeg on muutusteks. Muutusteks ka linnateatris. YES WE CAN.
Oleks ju normaalne, et teatrit juhib inimene, kellel on ette näidata kõrged kunstilised tulemused. Kus sa sellega, mõni hoiab kahe käega toolist kinni. Võetakse maha, siis äkki peab välismaale tööd otsima minema?
On häbiväärne, et juba kunsti mõttes ammu läbi põlenud Nüganen nühib linnateatri toolil edasi. Ega midagi teha ei ole, loominguline kriis võib saabuda ka geeniuste elus, kelleks Nüganeni taoline kindlasti pole.
Meenub tema film "Nimed marmortahvlil". Albert Kivikase särav romaan "Nimed marmortahvlil" oli see tähtteos, mida Eesti tulevased liidrid teki all, taskulambi valgel 50-ja 60-aastatel tudeerisid, see süstis nendesse tublidesse poistesse vabaduseideaale. Pärast Nüganeni filmi küsisid aga paljud: mille nimel elasid Kromanov, Aruoja ja Kiisk? Et raske raha eest ilmuks käpardlik, filmikunsti mõistes äbarik filmike, millega eesti filmikunstile tehti häbi? Eesti filmikunsti on ammu, ammu teisel tasemel, edukalt loob Andres Puustusmaa. Isegi Tarkovski on olnud meie tegijate õpetaja. Enesekriitika puudumine, filmihariduse puudumine, ainult sellega saab seletada seda läbikukkumist. Pole ime, et juba aastaid ei näita Nüganeni juhtimisel midagi ka linnateater.
Aeg on muutusteks. Muutusteks ka linnateatris. YES WE CAN.