Max Kaur: Ida-Virumaa vajab miljardeid eurosid ja stabiilsemat võimu

Uude aastasse läheme vanade probleemidega. Ida-Virumaa tulipunktideks jäävad käesoleval aastal kohaliku majanduse areng ja haldusreformi uue etapi aktuaalsus.

Vajadus Ida-Viru maakonna intensiivsema arengu järele on olnud pikka aega päevakorral. Midagi on ka tehtud: Narva, Jõhvi ja Sillamäe tehnoparkide ehk ettevõtmise toetamine ja arendamine, põlevkivitööstuse programmi ja turismi arendamine jne.

Seetõttu oli eriti üllatav otsus mitte suunata Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondist kogu 340 miljonit eurot Ida-Virumaale, vaid kokku kolme maakonda. Oli ju fondi raha üheselt mõeldud rohepöördega kaasnevate mõjude leevendamiseks ning vaid nendele piirkondadele, kus kaevandatakse fossiilkütuseid elektrienergia tootmiseks. Rohelise sea arendamine Jõgevamaal võib olla hea idee, aga mitte Ida-Virumaale mõeldud raha eest. 

2020. aasta veebruaris esines Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledžis kõnega minu kauaaegne kolleeg Tallinna linnavalitsuse ajast, Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson. Ta rääkis investeerimispaketist, millega taheti toetada majandussektoreid Euroopa Liidu eri osades. Eelkõige räägiti Kreekast, Itaaliast, Poolast, aga ka Ida-Virumaast. Tänaseks ei ole sellest midagi kuulda, ning seda olukorras, kus teadlased ja analüütikud leiavad, et Ida-Viru maakond vajab 10 aasta jooksul miljardeid eurosid.

Iga areng vajab stabiilsust. Räägime siis kas haldusreformist ning omavalitsuste demokraatia arengutest. Haldusreform on üks neid sõnaühendeid, mida Eesti poliitikud on eriti ohtralt kasutanud. Elu on aga edasi läinud ning numbrimaagia asemel oleks meil vaja vaadelda omavalitsuste sisulise töö külgi: kas tõesti pole enam midagi võimalik paremaks teha?

Ise sain kogemusi haldusreformi edendamisega Peipsimaal. Viiest omavalitsusest tekitasime ühe omavalitsuse − Suur-Mustvee. Ida-Virumaal, kuhu pärast haldusreformi jäi kaheksa omavalitsust, tunduvad paremas seisus olema Alutaguse ja Lüganuse.

Ka Jõhvi on alati olnud avangardis. Juba 2005. aastal ühinesid vald ja linn, järgmise sammuna peaks Jõhvi ühinema Toilaga. Peale selle võiks kaaluda ka Oru aleviku kaasamist.

See, et Eesti suutis 2017. aastal läbi viia ulatusliku omavalitsuste arvu vähendamise, on imetlusväärne. Ometi ei lahendanud see mitmeid olulisi probleeme, mis omavalitsuste ja nende elanike ette on kerkinud. Üks silmatorkavamaid probleeme Eesti väiksemates omavalitsustes on võimu ebastabiilsus, mida õhutavad mõningane korruptiivne õhkkond ja käitumine.

Sellest olukorrast lähtudes peame leidma need lahendused, mis tagaksid demokraatlikuma ja stabiilsema võimukorralduse. Üks olulisi ettepanekuid seisneb selles, et kaaluda omavalitsustes linnapea ja vallavanema otsevalimist. See ei tähendaks meie praeguse mudeli olulist muutust. Mingit diktatuuri ei tuleks, kuna omavalitsusjuht on alati aruandekohustuslane volikogu ees.

Omavalitsusjuhi tagasikutsumise küsimus on samuti võimalik lahendada. Näiteks saaks linnapead tagasi kutsuda omavalitsuse elanike rahvahääletusega või volikogu otsusega, kus omavalitsusjuhi ametist maha võtmiseks ei piisaks mitte 50%+1 häältest, vaid vaja oleks näiteks 2/3 häälteenamust. See stabiliseeriks seda kaootilist olukorda, mis on haaranud juba liiga paljusid Eesti linnu ja valdu.

Loomulikult otsustab kõike valija ning kui valija usaldab kohaliku võimu esindajaid, siis tuleb ta ka valimistele. Samas võiks tõsiselt kaaluda eeskuju teistest demokraatiatest, kus hääletamine on üks kodaniku kohustustest.

(Põhjarannik 12.01.2021) 

Eesti riigil on aeg kaaluda, kas eestlasi alandav Swedbank siia üldse sobib

Swedbanki nõukogu esimehele ja endisele sotsialistist Rootsi peaministrile Göran Perssonile tundub olevat normaalne suhtuda meisse kui banaanivabariiki. Eestil on aga ammu aeg asuda kaaluma, kas selline pangandusasutus Eesti Vabariiki kui õigusriiki, kus valitseb hea äritava, üldse sobib, leiab keskerakonna poliitik Max Kaur Objektiivile saadetud arvamusloos.

Swedbanki nõukogu esimees, sotsialist ja endine Rootsi peaminister Goran Persson ja tegevjuht Anders Karlsson Stockholmis pressikonverentsil. (Foto: Scanpix)

Mõni aeg tagasi võisime teleuudistes näha, kus soliidsed härrasmehed püüdsid siseneda Swedbanki klientidele mõeldud peauksest, kaasas mingid paberid, kuid nende nina ees löödi uks kinni. Tegemist oli Swedbanki enda privaatpanganduse klientidega, kes pangale tohutut kasu toovad. Ometi suhtus pank nendesse just nii. Paberites oli kirjas palve kohtumiseks, et  saada selgust ühes panga poolt soovitatud investeeringus ning leida lahendus.

Eesti on ju õigusriik, toimib turumajandus, siin valitseb hea äritava, klientidesse suhtutakse austusega, nad on kaitstud seadusega ning järelevalvet teostavad mitmed riigiasutused. Swedbank aga leidis, et heast äritavast parem on kuldklientide ees uks nende nina all kinni lüüa.
See meenutas mulle aga üht teist lugu…

See oli 17. novembril 2017. aastal, kui Euroopa Liidu tippkohtumise järel Göteborgis, saabus Landvetteri lennuväljale Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas, kes oli sel hetkel Euroopa Liidu kõrgeim esindaja, Euroopa Liidu Nõukogu presidentuuri juht. Eesti oli Euroopa Liidu eesistujariik. Mõni inimene ei mõista sageli, et riigijuhid pole päris tavalised kodanikud, vaid oma rahva, oma riigi või rahvusvaheliste institutsioonide esindajad, kellega suhtlemise määrab ära diplomaatiline etikett. Suursaadik Laidre on kirjutanud raamatu, mis diplomaatilise etiketi ajaloost räägib.

Tavainimesele võib see etikett tunduda vahel kummalisena, kuid tegelikult on diplomaatilisel etiketil sügav mõte, ta ei lase ühtedel riikidel alandada teisi riike, mis tahes põhjusel. Iga minut riigipea, rääkimata Euroopa Liidu eesistuja graafikust on läbimõeldud, et vältida mistahes piinlikke seiku või ootamatust. Ratas viibis lennujaama vipiruumis oodates oma lendu ning sealt saadeti Eesti delegatsiooni silme all lendudele kahe teise riigi delegatsioon. Peaminister Ratase ees aga löödi teel lennukisse Landvetteri lennujaama uks nina all lihtsalt kinni ja lennuk tõusis õhku ilma delegatsiooni ja Jüri Rataseta, kes oli rutanud järgmisele tähtsale üritusele.

Loomulikult tegemist on ennekuulmatu looga. Kas te kujutate ette, et Angela Merkeli nina ees, kes kasutab ka sageli mitte Saksa riigi lennukeid, vaid rahvusvahelisi lende, lüüakse nina all uks kinni ja teatatakse, et sina tädi, mine puhka jalga?

Milline oli siis Rootsi reaktsioon sellele täiesti pöörasele diplomaatilise etiketi rikkumisele? Sisuliselt reaktsioon puudus. Rootsi valitsus käskis vastata Landvetteri lennujaamal, kes konstateeris, et selline lugu juhtus jah, piloot pani lennuki mootorile hääled sisse ja lendas minema. Lennujaama operaatorfirma Swedavia keeldus ütlemast, kes see piloot oli, kes sellise sigadusega hakkama sai. Landvetteri lennujaama direktor Charlotte Ljunggren tõdes moka otsast, et ta olevat Stockholmist saanud kirja selle kohta, et Eesti delegatsioon polevat rahul olnud sellega, kuidas neid koheldi.

Ljunggrenile ei tulnud pähegi mõtegi, et miks neid summiteid seal Rootsis korraldatakse, kui tasemel teenust ei suuda pakkuda. Tal ei tulnud pähegi, et Eesti ei olnud antud juhul mitte ainult Eesti, vaid Euroopa Liidu Nõukogu presidentuuri juhtriik. Loomulikult ei järgnenud mitte mingit reaktsiooni Rootsi saatkonnalt Tallinnas. Ei tulnud reaktsiooni ka Rootsi peaminister Löfvenilt ega Rootsi valitsuselt.

Lennujaama poolne seletus piirdus tõdemusega, et lennujaamas olid väga tähtsad mehed ja naised ning tühisele Euroopa Liidu eesistujariigi delegatsioonile ei suudetud VIP-saatjat leida. See juhtum lennuväljal viib mõtteni, et kas polnud see läbimõeldud provokatsioon Eesti riigi vastu? Eesmärgiga halvustada ja alandada Eesti riiki, eesti rahvast?

Kas me näeme esimest korda sellist Rootsi riigi ja tema ametimeeste suhtumist? Mina olen selle suhtumisega kokku põrganud, nagu kõik parvlaeval Estonia hukkunute omaksed. Parvlaeval hukkus minu vanaema, õde ja tüdruksõber. Parvlaev Estonia tehnilise haldusega tegeles Rootsi firma Nordström & Thulin AB, igapäevase tehnilise korrashoiuga tegeles üks superintendant ja üks müügijuht Stockholmis. Parvlaeva kontrollis Rootsi Mereadministratsioon. Viimasel ajal on tulnud palju uut informatsiooni parvlaeva hukkumise kohta. Rootsi poolne reaktsioon on olnud vaikimine, eitamine, ajakirjanike ülbe eiramine, hukkunute omastele mitte vastamine. Raske on leppida sellise suhtumisega Läänemere suurimasse katastroofi.

Mida me siis imestame, et sellise käitumise on Rootsi pangad nüüd kaasa toonud ka Eestisse. Ilmselt on ka Swedbanki nõukogu juhtivale sotsialistist endisele Rootsi peaministrile täiesti normaalne suhtuda naaberriikidesse kui banaanivabariikidesse.

Sellises maailmas on loomulik, et Rootsi pank hävitab eestlaste pensionifondid, aga Rootsi pensionäride pensionifondidega on kõik korras. Rootsi pensionäre Swedbank kardab. Eestlasi aga võib röövida ja siit saadud kasumi Rootsi tassida ja selle arvelt tüsedaid dividende maksta.

Kui kaugele võib Swedbank oma pettustega minna, said tunda Swedbanki privaatpanganduse kliendid. Swedpanga abil ja vahendusel koguti eestlastelt kokku 8,4 miljonit eurot ja osteti Rumeenias 46,3 ha maad. Rumeenia põllumaa hektari keskmine hind oli tollal 1000 eurot, seega oli investeeringu väärtus kirvega lüües 46300 eurot. Kuid Swedbanki abiga osteti need maad 8,4 miljoni euro eest! 

Kusjuures pani pank oma taskusse vahendustasuna veel 200 000 eurot ehk rohkem kui oli kogu ostetud maa tegelik väärtus. Pank jätkas endale „investeerimisprogrammi“ juhtimistasude maksmist. On uskumatu, et teades, kuidas investorite raha on raisatud, hakkas Swedbank ebaõnnestumist klientide eest varjama ja venitama, et saavutada igasuguste panga vastu suunatud nõudmiste aegumine.

Pärast on Swedbankil on olnud jultumust väita, et dokumendid toimunust pole säilinud. Swedbank ei taha Eestis millegi eest vastutada. Kõiges on süüdi lollid eestlased ise. Nagu eespool kirjutasin, võisime televisiooni vahendusel jälgida, kuidas Swedbank lööb oma kuldklientide nina all panga ukse kinni, sest kuldkliendid liialt palju kaebavad.

Arvan, et Eesti riigil on ammu aeg hakata vaatama, kas selline pangandusasutus Eesti Vabariiki kui õigusriiki, kus valitseb hea äritava, ikkagi sobib.

https://objektiiv.ee/max-kaur-eesti-riigil-on-aeg-kaaluda-kas-eestlasi-alandav-swedbank-siia-uldse-sobib/

Kolmanda advendiküünla süütan koos Muuga rahvaga

Kolmanda advendiküünla süütan Maardus, koos Muuga rahvaga, kus elab palju minu häid kaasmõtlejaid, Muuga väärib rohkem tähelepanu ning hoolt, ühesõnaga rohkem Tallinnat! Kaunist advendiaega!

Teise advendiküünla süütan koos Lasnamäe rahvaga

Teise advendiküünla süütan koos Lasnamäe rahvaga, kus minu kauaaegne ülemus, Edgar Savisaar korraldas 40 000 häälega valimistel vene laulva revolutsiooni! Kaunist advendiaega kõigile!

Esimese advendiküünla süütan tänavu koos Maardu linna rahvaga

Esimese advendiküünla süütan tänavu Tallinna lähistel, koos Maardu linna rahvaga, kus oli au töötada abilinnapeana. Ilusat advendiaega kõigile!

Eesti priimabaleriin Larissa Kaur 79

31.oktoobril 2020 a.  saab 79. aastaseks minu ema, Estonia ooperi - ja balletiteatri kauaaegne priima Larissa Kaur. Priimabaleriin Larissa Kaur on tantsinud Estonia teatri laval üle 20 aasta. Tema rollide hulka kuuluvad Must ja Valge Luik «Luikede järves», peaosa «Uinuvas kaunitaris»  ja palju teisi tipprolle.  See oli õnnelik aeg eesti balletile, mis emale tähendas ka isiklikku lähedast tutvust balleti maailmatähtedega, nagu näiteks Rudolf Nurieviga St.Peterburgist.  

Larissa Kaur oli 60ndate Eesti ilusaim naine, kes peale priimabaleriini rolli rahvusooperis Estonia oli ka Eesti ja Ida-Euroopa suuremate ning populaarsemate moeajakirjade fotomodell. Ta poseeris korduvalt ka moeajakirja «Siluett» kaanedaamina.  Ta oli kaunitar, kellest ammutasid inspiratsiooni paljud suured maalikunstnikud. Näiteks Olev Subbi maalis priimabaleriini. Ta inspireeris Georg Otsa, Eri Klasi, Peeter Sauli, Sulev Nõmmikut, Eduard Tubinat. See pole lihtsalt tunne, et eesti kultuuri tipphetked oli just 60 - 70 aastad, kus osaline oli ka Larissa Kaur.  

Priimabaleriini lapselaps, minu tütar Viktoria (24) EKA tudeng, on uskumatu sarnane oma vanaemaga. Palju õnne, ema!

Meie Jimmy Carter 96!

Nobeli rahupreemia laureaat, endine USA president Jimmy Carter tähistab oma 96. sünnipäeva. Soliidne iga ekspresidendi jaoks, tõstab aga et mees on tõeliselt vitaalne. Üllatuslikult 1976 . aastal demokraatide kandidaadiks valitud maapähklifarmer, suutis oma sarmiga presidenditooli ära võtta fantastiliste poliitiliste sidemetega Gerald Fordilt. Carter loomulikult tegeles põllumajandusettevõtlusega ja oli piisavalt edukalt, kuid loomulikult tema ambitsioonid oli ammu suuremad. Nimelt on ta mereväeakadeemia lõpetanud tuumaallveelaeva ohvitser, üks esimesi USAs, neid õpetati välja aga väga põhjalikult. Oma koduosariigis, Georgias, lasi ta end valida osariigi Senatisse ning saavutas lõpuks enda valimise Georgia kuberneriks, tai jäi ühe ametiaja kuberneriks. Tema presidendiks saamine oli sensatsioon. Pole imestada, et teda huvitasid desarmeerimisküsimused, kuna ta teemat tundis. Nõukogude Liidu liider , marssal Leonid Brežnev oli samuti huvitatud desarmeerimisest, et tõsta maailmas oma prestiiži. Carteri riigisekretär Cyrus Vance, nagu tuleb välja Mitrohhini arhiivist (KGB vanemohvitser Mitrohhin toimetas 90-aastatel Läände nõukogude välisluure arhiivi ), oli mõnda aega tihedas sidmes nõukogude luurajatega ning seetõttu läksid asjad libedalt. 1979 Viinis kirjutasid mehed alla SALT II leppele.

Õnnetuseks läksid pärast seda asjad allamäge. Nõukogude Liidu invasioon Afganistani tegi lõpu USA presidendivalimiste aastal edukalt arenenud USA ja Nõukogude Liidu suhetele. USA alustas Moskva olümpiamängude ja Tallinna olümpia purjeregatti boikotti.

Kuid isegi siis ei arvanud keegi, et Carter kaotab Reaganile, kes tundus äärmusparempoolsena, kuid kes seda muidugi polnud. Reagan oli küll veendunud antikommunist, kuid Donald Trump on võrreldes temaga tõesti oma vaadete poolest tunduvalt värvikam.

Carter pidigi jääma pensionile. Ometi tõi saatus ta kätte Nobeli rahupreemia. Ja ehk tema oli tõesti see mees, kes seda vääris. Ta võitles desarmeerimise eest, rahu eest Lähis-idas, oli järeleandmatu süümevangide osas ning inimõiguste eest seismisel laiemalt. Ehk on Jumal talle pikki aastaid kinkinud just seepärast.